Kust läheb aga piir toreda pühendumise ja enese ärakaotamise vahel, on parasjagu keeruline küsimus. Kui sõbrad-tuttavad aasivad, et muust sa enam ei räägi, kui oma kallimast – kas see on ohumärk? Või kui kaasale kinki tehes mõtled alati sellele, mida tema tahab, mitte sellele, mida sulle meeldib kinkida või kingiks saada? Aga kui voodis teinekord enda soovid meelega ära unustada ja tahta teha nii, et just temal oleks hea? On see siis vale?

Nagu kõigi suhteprobleemide puhul, võiks ka siin hakata muretsema juhul, kui märkame enda juures erinevaid käitumisi koos esinevat.

• Kallima vajadused, soovid, mõtted ja tunded on kogu aeg sinu jaoks kõige tähtsamad – isegi kui kallim seda ei tingimata ei soovi. Dialoogid „Kuhu sa sööma tahaks minna?“ – „Aga ütle, kuhu sina tahaks minna?“ laadis on sagedased. Sa mitte ainult ei kohane partneri juba sõnastatud soovidega, vaid proovid neid ka aimata. Enda ja partneri mõtte-ja tundemaailm võib lausa segamini minna, ennast tuntakse vastutavana (ja süüdi) tema tunnete eest. Võib juhtuda, et sa lähtud parteri mõtetest enne, kui ta neid sõnastabki ja isegi kaitsed tema oletatavaid otsuseid-eelistusi teiste ees – ka siis, kui ta seda ise pole selgelt soovinud (näiteks tema töösse puutuvaid tegevusi, maailmavaatelisi eelistusi, hobisid, maitset). Ootad võibolla koguni, et partner millegi tegemist selgelt tahaks-lubaks-paluks, muidu ei söandagi midagi ette võtta ja kui mingi asi jääb tegemata, sest ta pole selgelt oma soovi avaldanud,  siis oled temas pettunud.
• Kuna oled ülitundlik partneri hoiakute-arvamuste suhtes, siis võivad peas sassi minna partneri poolne arvamuseväljendamine ja keelamine. Näiteks kui partner ütleb, et mingi sinu riietusese pole just tema lemmik, siis võid sa enda jaoks tõlkida nii: „ma ei tohi seda kunagi kanda“. Või kui tema ütleb, et talle ei meeldi peod, siis kibedamal hetkel võid mõelda, et „ta keelab mul peole minna“. Võibolla on partner väljendanud, et tema meelest on sümpaatne, kuidas sa lastega kodus oled – kui sulle aga pakutakse põnevat tööalast väljakutset, võid sa sellest loobudes tuua põhjenduseks, et „abikaasa ei taha, et ma praegu tööle lähen“ – isegi kui abikaasaga polegi asja arutada võtnud.
• Sa ei oska enam omaenda unistusi unistada või ainult ennast puudutavaid tuleviku sihte seada. Kui sa käid tööl, siis see kipub olema harjumuse-kohustuse korras – aga individuaalseid tööalaseid, hobide või enesearenguga seotud eesmärke nagu on isegi raske kujutleda. Vahel on ka tunne, et koduga-suhtega seotud argitoimetused on nii domineerivad, et unistamine sinna ei sobigi. Suhtele mõtlemata ei pruugi osata ennast isegi kirjeldada või analüüsida ning kujutlus sellest, kuidas võiksid toimida ilma partnerita tundub arusaamatu või lausa hirmutav.
• See inimene, kes sa olid enne suhet, tundub kas üleni võõras ja imelik, või oled hakanud seda aega kogu südamest taga igatsema – sest siis olid vaba, ei pidanud kellegagi arvestama, oli rahulikum? Kui esimese variandi puhul sõbrad-tuttavad meenutavad, milline sa varem olid, siis põhjendad neile, kuidas praegu on kõik nii palju parem. Teise variandi puhul aga viskad selle üle nalja ka seltskonnas või nukrutsed omaette.
• Kui mõtled oma päevaplaanile ja tegevustele, siis kõik näib olevat orienteeritud teistele. Omaette olemise aega – sellist, kus tegeleda just sulle meeldivate asjadega – lihtsalt pole. Võibolla mõtled vahel vargsi, et oma aeg võiks ju olla, aga tõrjud selle mõtte kiirelt eemale ja tunned end süüdi. Võibolla tundub see mõte sulle imelik ja hirmutav, sest kõike tahaks teha koos partneriga ja üksi nagu ei oskagi olla, vähemalt pole see sinu jaoks mõnus. Pole harv, kui üksi ongi ebakindel ja ärevakstegev tunne.
• Su sotsiaalne elu on kadunud, ka veebis ei suhtle sa suurt kellegagi. Oma sõprusringkond on olematu – käite läbi vaid kaasa sõpradega. Ka päritolupere ja sugulased pole väga pildil. Alguses võibolla tuttavad kutsusid sind välja või külla, aga kui sa huvi ei ilmutanud, siis pole nüüd enam  kutsumisigi. Isegi kui südamepõhjas võibolla natuke igatsed sõpru taga, lohutad end mõttega, et elus prioriteedid muutuvadki.
• Kui partner tahab tegeleda oma hobidega, arendada erialast karjääri ja suhelda sõpradega, võib see ühel hetkel hakata tekitama kibedust ja kadedust, aga ka ärevust,  hirmu ja lõksus olemise tunnet. Selles on oma loogika, sest partner tundub elavat siis teistsuguses maailmas, teistsuguste väärtuste järgi ja kui te olete nii erinevad, siis triivitegi üksteisest eemale. Partnergi võib aga ühel hetkel hakata nurisema, et miks temal peab olema halb tunne, kui ta enda huvidele ka mõtleb.
• Elu võib üldse tunduda muretsemisele ja teinekord vaat et omakorda kontrolliga liialdamisele kalduv – just partneriga seoses. Kas kaasa ikka võttis tööle just selle õige võileiva kaasa? Kas tema toidus on piisavalt mikroelemente ja ega ta oma kohtumist hambaarstiga ära ole unustanud? Kas eksamiks ikka õppis ära ja ehk peaks talle meelde tuletama, et hommikul saab veel pool tundi korrata? Miks kallim sulle absoluutselt kõike ei räägi? Kuna enda huvid-tegemised-minapilt on täiega suhtele ja partnerile allutatud, siis muule polegi nagu keskenduda.

Suhtesse kadumise taga võib olla toksiline päritolupere keskkond aga ka selles mõttes, et kui ollakse pealt näinud väga hoolimatuid ja üksteisega mittearvestavaid suhteid, siis tehakse teadlik otsus, et ise käitutakse oma partneriga täiesti teisiti. Kuna hoolivat käitumist kuhu mahub ka iseendaga arvestamine, pole olnud kuskilt õppida, võibki kalduda teise äärmusse.

Ehkki enda ärakaotamisest räägitakse palju rohkem naistega seoses (tänu stereotüübile, et naised olevatki kõik rohkem suhetele orienteeritud ja nii on õige)  ja muu hulgas põhjusel, et sageli muutub see mõneks ajaks normaalseks laste sünni-ja väikelapseeaga seoses – võib enda „mina“ suhtesse lahustumist ette tulla ka meestel. Omal moel võivad sellelegi kaasa aidata soostereotüübid. Mehed võivad partneri ootustele vastates püüda olla eriti maskuliinsed, alati stoilised, oma tundeid ja haavatavust eitavad – ja saada ühel hetkel saada tunda partneri kahtlustusi, et miks mees on emotsionaalselt nii kättesaamatu.

Esimesed märgid sellest, et tegu võib olla suhtesse ära kadumisega, võivad tulla siis, kui saadakse aru, et ise sellist enda absoluutselt tagaplaanil olemist või lausa lahustumist kohe üldse ei naudi. Mõtlemiskoht võib tekkida ka siis, kui partner kurdab, et ei pea kogu aeg tema soove silmist lugema ja et ta tahaks lõpuks teada, mis inimene tema kallim üldse on.

Esmalt võikski katsetada sellega, et üldse proovida mõelda päris isekalt endale. Kui mul oleks tund aega päris vaba ja mind pole parasjagu kellelgi teisel vaja – nad saavad täitsa ise hakkama – mida ma siis teeks? Kui imelik või ärevil tunne oleks? Või võtaks võimust süütunne? Aga kui oleks terve päev? Võib meenutada aega enne suhet või püüda analüüsida, et kuidas oli varasemates suhetes – võibolla selgub, et oled alati proovinud end kohandada ja olnudki eri suhetes justkui täiesti erinev inimene. Unistamisega katsetamine ei tee samuti liiga ja kui oled juba julgem siis kaalu: kuidas on öelda välja mingi oma soov, kui aimad, et kallim võibolla mõtleb teisiti. Kas sellest kõigest võiks partneriga rääkida? Kas talle võiks rääkida oma unistustest?

Enda ülesleidmise teekond kulgeb väikeste sammude kaupa, aga seda saab toetada teadmine: tõeliselt mõnusas paarisuhtes võiks mõlemad saada olla iseenda kõige toredam versioon, üksteist tuleb julgustada ja hoogu anda nii ühisteks tegemisteks kui ka kummagi poole individuaalsete unistuste-arengute teostumiseks.