Kontrolli teemale tasub mõelda ka sel põhjusel, et väga suur kontroll ja pidev teise vajadustega mitte arvestamine muudab paariteraapia küsitavaks ja ebaturvaliseks – paariteraapia ju eeldab, et partnerid võtavad probleemide eest vastutust võrdselt ja on valmis võrdselt arvestama üksteise tunnetega. Kontrolliva suhte puhul võib paariteraapias aga ikkagi fookus libiseda sinna, kuidas üks peab rohkem arvestama (et kodus oleks rahulik) ja kui ta julgebki enda mõtteid-soove väljendada, kasutatakse neid hiljem kardetavasti relvana tema vastu ära.

Millised siis on need kontrolliva suhte tunnused, mis võivad kergesti tähelepanuta jääda ja tunduda alguses partneri süütu-tüütu harjumusena – ja tekitavad aja jooksul tunde, et kõik on kuidagi valesti ja et suhtes lihtsalt ei ole üldse hea olla?

• Soov elada partneri elu, omada kogu infot tema argitoimetuste kohta. Kellega ja mida teed tööl, kus sa lõunatad, keda spordisaalis kohtasid, mis kirju või sõnumeid täna saatsid? Mille peale sa täna raha kulutasid ja mida sa külmkapist võtsid, ega sa ometi neid siniseid sokke jalga pane? Mis mõte sellel su tänasel sotsmeedia postitusel oli? Seda kõike raamistatakse huvi tundmisena, ometi tajub partner enamasti, et südamlikku huvi tema tegemiste vastu pole ja tegu on pigem ülekuulamisega. Väga sageli tahetakse omada täielikku ligipääsu partneri telefonile, sotsiaalmeedia-ja pangakontole (sest kas siis suhtes ei peaks olema täielikku avatust ja usaldust? kas sul on midagi varjata?). See kõik võib käia koos armukadedusega, aga ei pruugi.  
• Kaaslase tunnete pidev pisendamine ja tühistamine. Ära ole nii tundlik, ära näri tähti, vaata mida see hoopis minu jaoks tähendas, ära reageeri üle. Sõnum, mille partner saab, on muidugi see, et tema tunded ja vajadused pole olulised, ta käitub ebaadekvaatselt ja teine teab paremini, kuidas mingile ütlemisele või käitumisele tuleks reageerida.
• Pidev nõuandmine, kui nõu ja abi ei küsita ning seda tehakse ka siis kui partner on kinnitanud, et tal pole abi vaja, saab ise hakkama. Partneris süvendatakse tunnet, et ta pole võimeline ise midagi tegema või otsustama. Et selline nõuandmine ja partneri suhtes patroneeriv olek esineb ka teiste inimeste ees, siis võib ka neil teistel jääda kummaline mulje, et üks suhtepool teab ja otsustab. Oluline on siinjuures, et nõu-ja abipakkumine pole kuidagi seotud sellega, kas teine pool – kellele abi pakutakse - päriselt saab taoliste olukordadega hästi hakkama ja on teadmiste poolest kõvasti targem (näiteks antakse sageli nõu partneri töövaldkonnas või kuidas too peaks oma suguvõsaga suhtlema).
• Partnerit puudutavates asjades ise otsuste langetamine ja plaanide tegemine  – sest nad arvavad teadvat, mis partnerile ja üldse kõigile on parim. See võib puudutada partnerile toidu või riiete valikut aga puhkusereisi või uue maja omatahtsi broneerimist, partneri arstile ravinõuannete jagamist . Oluline on see, et partnerilt isegi ei küsita, kas selline käitumine talle meeldib.
• Sage kriitika ja märkused partneri välimuse-otsuste-võimete-isiksuse kohta, mis on sageli naljana serveeritud.  Neid öeldakse justkui muuseas ja eeldades, et teine ei võta südamesse vaid arvestab nende kui mõistlike tähelepanekutega. Põhjendusena sobib kasutada fraase nagu kuidas sa siis nalja ei mõista, kas siis suhtes ei peagi aus olema.
• Pidevad märguanded ja kahtlused partneri valikutega seoses, mis õõnestavad partneri enesehinnangut. Ei pruugi olla selgelt väljendatud, vaid ebamäärased ja vahel ka pigem kehakeelega edasi antud. Oled sa ikka kindel, et nii oli õige? Kas sa ei arva, et oleks võinud seda teisiti korraldada? Ega sa vist nende asjaoludega arvestada ei osanud? Mis parata, ega sa vist teisiti poleks saanud toimida....Vahel tõmbutakse rahulolematuse märgiks ka partnerist mõneks ajaks eemale, aga seda ei selgitata vaid partner peab justkui mõistatama, et mida ta nüüd siis valesti tegi.
• Partneri saavutusi ja unistusi ei peeta oluliseks. Kui need jutuks tulevad, siis pakutakse juurde, et mida oleks veel paremini saanud teha või kuidas tema ise oleks käitunud või mis hinda suhte kontekstis on selle eest tulnud maksta (said parema töökoha, selle asemel et paarisuhtesse panustada). Loomulikult tekitab selline kohtlemine partneris tunde, et ta pole ikka piisav, teeb ikkagi kõike valesti. Sageli viiakse partneri saavutuste puhul jutt enda määravale rollile - ilma minu toeta sa poleks seda kunagi saavutanud/karjääri teinud/kes sa ilma minuta üldse oleks/mida mina olen pidanud ohverdama.
• Eelkõige suhte alguses võib partner olla äärmuseni üle külvatud komplimentidega, jutuga sellest, kui eriline ta on ja kõigega, mida ta ütleb ollakse nõus. Väikesed või ebatavalised-ootamatud-uhked kingid pole samuti harvad. Taolise käitumise mõte on otsida ja saavutada lähedust ning köita teine ilusate sõnadega enda külge. Kui ilujuttu uputatu natuke kahtleb või ebamugavustunnet väljendab, siis on teine pool äärmiselt solvunud (nii et lõpuks tuleb ikkagi teda lohutada ja tema käitumisega leppida). Suhte arenedes võib see asenduda seinast-seina emotsioonidega - ühel hetkel saab partner äärmuslikke komplimente või kiidetakse teda tuttavatele taevani, teisel hetkel aga öeldakse partner olevat kogu ta elu ära rikkunud.
• Süütundega manipuleerimine – partneris tekitakse kas otse või kaude tunne, et jälle ei saa temale loota, jälle on ta teinud midagi valesti, mõtlematult, hoolimatult. Vahel kasutakse fraase nagu „Ju ma pean seda siis jälle ise tegema“, „Ma teadsin, et sa tegelikult mind ei kuula“ või „Ma peaks ju aru saama, et sinult seda oodata ei saa“, vahel lihtsalt ohatakse või hoopis kurdetakse kolmandatele isikutele (arvestusega, et see jõuab ühel hetkel partnerini tagasi). Pole harv, kui mingi teo enda ajal või vahetult selle järel ei öelda midagi, aga hiljem tuleb välja, kui halvasti kõik ikkagi oli. Kui partner aga söandab mingi sõna või teo kohta öelda, et talle tegi see haiget, siis keeratakse see olukord ümber – kontrolliv partner õigustab end, et tema tahtis parimat ja on solvunud, kuidas teine tema heatahtlikkust ei hinda, nii et tema enda teost või selle mõjust kaaslase tunnetele pole enam juttu („mina püüan lihtsalt aidata ja kaasa mõelda ja sina saad pahaseks – see pole õiglane“, „kui sa mind armastaks, siis sa ei solvuks vaid käituks minuga hoolivalt“). Üks sagedasi süütunde tekitamise valdkondi on see, kui partner teeb midagi enda heaks (tegeleb hobiga, suhtleb sõpradega). Neid tegevusi halvustatakse (mis kasu sul sellest on, raiskad lihtsalt raha-aega, need inimesed ei hooli sinust nagunii). Partner võib pakkuda välja tegevusi, mida paarina koos teha, aga neid ei arvata sobivaks ja samas ei pakuta ka välja omapoolseid asju – aga partner vastutab justkui ikka, et ta ei panusta piisavalt paarisuhtesse ja eelistab aega veeta üksi või teistega. Kui partneri päritoluperet ja sõpru pidevalt halvustatakse või kui peale nendega suhtlemist on koos olles alati tunne, nagu oleks jääaeg saabunud, siis kodurahu huvides hakkabki partner teistega suhtlemist vähendama.
• Suhtlusolukordades domineerimine. Partnerile segatakse vahele, ei lasta oma mõtteid lõpetada, oma tunnetest või tegemistest rääkida – ta saab pidevalt signaali, et tema arvamus pole tuhkagi väärt. See toimub nii kahekesi suheldes kui ka seltskonnas, ja ka siis, kui kaaslane peaks olema see olulisem osapool - nt partneri töökaaslastega koos õhtustades või partneri vanaonu juubelil. See võib tähendada ka seda, et partneri teadmata antakse tema ülemusele teada, et too võiks partneri töökoormust vähendada ja palka tõsta, öeldakse tema vanematele, et jõuludeks nende juurde sel aastal ei minda või otsustatakse ise ära, et tolle tuttava juurde minnakse koos veini maitsma küll. Kuidagi iseenesest võetakse enda peale suhtlemine partneri arsti või terapeudiga (ka siis, kui partner seda ei soovi ja spetsialist annab selgelt teada, et konfidentsiaalsuse tõttu selline asi ei ole sobiv). Kui partner söandab protestida, siis põhjendatakse seda „ma tegin seda parimat soovides“ argumendiga. Ilma luba küsimata räägitakse omatahtsi edasi partnerit puudutavat infot (nt tervise, intiimelu, tööasjade kohta), saadetakse edasi temalt saadud sõnumeid ja kirju.
• Ebaselgete ootustega „mängimine“. Nad ei pruugi otse öelda, mida nad soovivad ja ootavad, aga kui partner neile ei vasta, siis on tujust ära ja annavad partnerile mõista, et too ei saanud jälle hakkama, ei mõista ega hooli. Palvele selgelt oma soove sõnastada pakutakse vastu loogikat, et tõeliselt lähedases suhtes peaks mõni asi olema iseenesestmõistetav.
• Vastutuse asetamine partneri õlgadele, kuni ohvri rolli võtmiseni välja („minule ei mõtle keegi, mina pean alati kompromisse tegema, enda vajadusi alla suruma“). Partner elab teadmises, et tema käes on vastutus suhte, teise heaolu ja tunnete eest – ka siis, kui teine oma vajadusi selgelt ei sõnasta. Partner peab kogu aeg eelkõige teisele mõtlema, aga samas jäetakse temaga suheldes mulje, et  justkui on otsused kõik tema teha.
• Oma tegude eitamine, partneri süüdistamine väljamõtlemises ja valetamises. Kui selgub, et midagi toimunust on siiski tõendatav, siis öeldakse, et see polnud suur asi ja seega unustati, inimesed ju ikka unustavad. Kui fakti eitada ei õnnestu, siis pisendatakse toimunu tähendust (miks sa teed sääsest elevandi, kaevad vanu asju välja?). ·Kui üldse kontrolliv partner vabandab, siis alati on see eneseõigustuse soovist kantud „palun vabandust, aga....“. Mitte kunagi ei kaasne sellega soovi päriselt oma teo tagajärgedest ja teise tunnetest aru saada, viimaste kohta küsida ja oma käitumist muuta proovida. Väljavabandamiseks sobivad ka väsimus, kiire tööaeg, tervis, alko-või narkojoove.
• Pidev hoolimatus partneri piiride suhtes, nende kehtestamise püüetele valuline reageerimine. Kui partner püüab oma vajadusi ja piire sõnastada, siis kergemal juhul raamistatakse oma käitumine „see pole ju mingi suur asi“ või „ma lihtsalt unustasin“ võtmes või võetakse isikliku solvanguna ja kritiseeritakse piiride olemasolu üleüldse (miks ma ei või sulle koosoleku ajal helistada – kas töökaaslased on siis tähtsamad kui mina?  miks ma ei võinud su vennale lubada, et sa talle raha laenad – ma ju tean, et sul on?). Otseselt või passiiv-agressiivsel moel survestatakse partnerit järele andma. Partneri teistsugust arvamust ja soovi sellele kindlaks jääda võetakse isikliku rünnakuna, ka siis kui see üldse kuidagi suhet või kooselu ei mõjuta.

Kõik eelpool kirjeldatud käitumised ükshaaval on omased vahel kõigile inimestele – me kõik segame vahel teise jutule vahele, käitume teinekord isekalt ja teame enda meelest paremini, mis kallimale hea on jne. Tõsiselt peaks mõtlema jääma aga siis, kui mitmed neist käitumistest esinevad koos ja seda juba pikema aja jooksul – ja on muutunud ajas pigem hullemaks. 

Et aru saada, kas tegemist on partneri mõne üksiku sinu meelest tüütu joonega või tõepoolest ongi tegu liigse kontrolliga, siis mõtle, kuidas sa end suhtes tunned:

• Kas partneriga suhtlemine paneb sind enamasti tundma end mõnusalt, toredama, võimekama ja parema inimesena – või tunned end pigem süüdi, endas kahtlevana, väsinult, ärevil, partneriga seotud ootamatusteks valmis?
• Kas sul on tunne, et olete suhtes võrdsed – et teie suhe rajaneb mõlemapoolsel austusel, usaldusel ja vabadusel? Või on tunne, et teine kehtivad erinevad reeglid ja sinule pandud ootuste osas pole sul endal sõna kaasa rääkida?
• Kas suhtlemine partneriga on enamasti rahulik või pead olema valmis ootamatuteks reaktsioonideks ja emotsioonideks, nii et elad tundega, nagu käiks munakoortel või õhukesel jääl – kogu aeg võib midagi juhtuda?
• Kas pead sageli partneri käitumist oma sugulastele, sõpradele, kolleegidele selgitama või välja lausa välja vabandama?
  
• Kas sul on tunne, et sa võid ise endasse puutuvates asjades otsuseid langetada ja ka eksida? Kas sa saad suhtes piire kehtestada? Või on sul tunne, et partner sekkub kogu aeg sinu asjadesse?
  
• Kas igapäevaelus suhtlemises on su peas sageli küsimus, et kuidas teda mitte häirida? Pead igas viimses kui asjad partneri nõu küsima, tema meeleolu aimama ja selle järgi tegema?
• Kas partneriga on võimalik jutuks võtta, kuidas sa end mingis olukorras tunned ja loota, et ta päriselt üritab ka sellest aru saada?  Või jätad sind päriselt häirivatest probleemidest rääkimata, sest kardad, et siis võib kõik hullemaks minna?
• Kas sul on tunne, et partner toetab su otsuseid, unistusi, püüdlusi – isegi siis, kui ta nendest päris aru ei saa?
• Kas üks põhjusi, miks sa pole tõsisemalt lahkuminekut kaalunud, on su hirm,  et partner võib teha midagi täiesti ennustamatut enda või sinuga?