Kui töö päriselt rõõmu pakub ja sellele lihtsalt kulub väga palju aega, siis leitakse kompromiss tihti nii, et kodus ja koos veedetav aeg ongi kohe eriliselt nö kvaliteetaeg – töölt koju jõudev inimene on võibolla küll väsinud, aga seesmiselt siiski rahulolev. Tehakse koos mõnusaid asju või räägitakse niisama ja välja kujunevad teinekord lausa erilised rituaalid ja traditsioonid, mille eest muul ajal tihti töösse uppuv suhtepool vastutab.

Hoopis teistmoodi on lugu siis, kui inimene mitte lihtsalt ei tee palju tööd, vaid on jõudnud seisu, mida nimetatakse läbipõlemiseks. Siis pole heast tujust ja rõõmsast energilisest meelest suurt midagi järel ka peale puhkepäevi, energia ja lust on asendunud tuimuse, küünilisuse ja pidev väsimusega. Me võime küll unistada, et meil õnnestub tööasjad ja töömured tööle jätta ja kodus teised mõtted või lausa aju mingid salapärased mittetöised osad sisse lülitada, aga inimene on siiski tervik.

Kuidas siis mõjutab tööalane läbipõlemine paarisuhet?

• Inimene on kaaslasega koos olleski emotsionaalselt eemale tõmbunud ja justnagu välja lülitunud. Südames ta võib väga teisest hoolida, aga jaksu suhelda, küsida ja huvi välja näidata lihtsalt ei ole. Sageli tajuvad partnerid seda omalaadse emotsionaalse seinana, millest kuidagi läbi ei pääse. Ja muidugi tuntakse sellise eemaldumise tõttu end eemale tõugatuna, hooletusse jäetuna, ollakse kurvad ja segaduses.
• Läbipõlenud inimesed kipuvad olema suhtlemisel kannatamatud, kergesti ärrituvad ja nö lühikese süütenööriga. Kõik väiksed probleemikesed, kaaslase väikesed eksimused tunduvad tohutu jamana ka siis, kui varem oli tegemist vägagi rahuliku tegelasega. Kallim unustas korra hambapastatuubile korgi peale panna? Läbipõlenule võib tunduda, nagu teeks kallim seda iga päev ja meelega. Võttis toitu liiga suurte ampsudena? Miks ma pidin abielluma inimesega, kellel pole lauakommetest halli aimugi... Ärritumises on oma loogika, sest kui valdav on ülekoormatuse tunne, siis loomulikult tahaks, et kodus kõige lähematega kulgeks kõik ladusalt ning pähe ei tuleks ikka ja jälle mõte „miks jälle mina, miks ma kuskil rahu ei saa, miks koduski ei võiks asjad normaalsed olla“.
• Omavaheline suhtlemine muutub keeruliseks ja harvemaks. Läbipõlenud inimene võib tajuda, et kodus on siiski vaja veel tööd teha ja selle eest võib kuulda etteheiteid. Aga ta võib ka töölt koju jõudes olla kogu aeg liiga väsinud, et üldse rääkida, natuke keerulisemate teemade puhul rahulikuks jääda, oma vajadusi väljendada ja teist kuulata. Ta võib ka mõelda, et mis ma ikka oma mõtteid ja muresid jagan, ega sellest nagunii kasu ei ole – teen ka kallima tuju kehvemaks või hakkab ta õpetama või hoopis pahandama. Nii võivadki vaikus ja pelgad praktilised fraasid „kes täna poodi läheb, lapse trenni viib“ vahelduda möödarääkimistega ja konfliktidega, kui püütakse natukegi sisukamalt suhelda.
• Vähenenud on igasugune lähedus. Seks tundub läbipõlenule tihti tohutu kohustusena, aga ka emotsionaalsed väikesed käest kinni hoidmised või head-aega-musi võivad olla kurnavad. Kuna energiat pole kuskilt võtta, tundub kontakti otsiv ja rääkida sooviv kallim otsesõnu energiavampiirina. Soe ja hooliv partner aga võib tunda, et asi on sajal moel temas – sest teda ju püütakse vältida.
• Paar kaugeneb üksteisest ka sel põhjusel, et ühiseid tegevusi on järjest vähem. Kui varem köitsid ühised hobid, tehti midagi lastega koos või kasvõi vaadati koos diivanil lösutades lemmikseriaale, siis nüüd võib läbipõlenud partner kogu aeg tunda hirmu, et kaasaga koos olles peab järsku rääkima, lõbus paistma, huvi välja näitama ja olema mingis rollis.
• Paarisuhet hakkavad mõjutama ühel hetkel läbipõlemise süvenedes tekkivad kehalised sümptomid. Kui uni on kehv, siis ollakse järgmisel päeval veelgi pahuram. Kummalised valud peas ja kogu keres, korrast ära seedimine panevad kaasa muretsema ja peale käima, et võta ometi midagi ette, suhtle perearstiga – seda  pealekäimist aga võidakse tajuda kiuslikuna.
• Paarisuhe võib muutuda sumbunuks ja nukraks ka siis, kui mõlemad partnerid märkavad, et asjad on viltu, aga üks ei jaksa rääkida ja teine kardab küsida, probleemide tõstatamisest rääkimata  – sest järsku tunneb kallim end siis veel rohkem kehvasti. Enamasti saab läbipõlenud inimene suurepäraselt aru, et ta pole kodus samuti just parimas vormis ja tunneb end süüdi nagunii.

Kuidas olukorda parandada?

• Kõige olulisem on ausalt toimuvale otsa vaadata, alustades läbipõlemise võimalikele põhjustele mõtlemisest.

Läbipõlemine kujuneb teadagi pikema aja jooksul ja kõige suuremas ohus on ekstra kohusetundlikud ja pühenduvad, kõrge saavutusvajadusega või lausa perfektsionistlikud inimesed – seega sageli need kõige hinnatumad töötajad ja juhid.

Töökeskkonna mõttes on enamasti tegu mitmete tegurite kombinatsiooniga. Tõsi, vahel põhjustab läbipõlemist ka igav ja tuim - liiga vähese stimulatsiooniga - töö, aga üldiselt on tegemist ikkagi olukorraga, kus töökeskkonna nõudmised tunduvad oluliselt suuremad kui võime nendega hakkama saada. Liiga palju tööd, liiga vähe aega ja muid ressursse kõigega hakkama saamiseks tekitavad tunde, nagu oleks oravarattasse kinni jäänud või püüaks kogu aeg aina laienevat metsatulekahju kustutada. Tunnustuse - palk, karjäärivõimalused, hea sõna - ja toe puudus tööl on samuti riskitegurid. Töö eesmärk ja mõte kipuvad kaduma, ei psüühika ega keha jõua end vahepeal laadida kui tuleb uuesti võitlusse tormata (aga nii inimene varem naudingut pakkunud tööd tajub).

Vähene kontrollitunne viib jõuetuse ja frustratsioonini – näiteks olukordades, kus tähtajad visatakse ette ootamatult, prioriteedid muutuvad arusaamatult ja kiiresti, autonoomiat ja usaldust pole. Sinna lisanduvad tihti ka ebaselged ootused, et kes sinust mida tahab ja mida täpselt sa pead tegema – nii võib kujuneda lausa hirm, et mida iganes teed, läheb ikka kellegi meelest valesti, seega ei oskagi kuhugi joosta ja käituda.

Läbipõlemiseni võib viia ka toksiline töökeskkond (kehv juhtimine, draamad, tagarääkimised, klikid, süüdistamised, ahistamine, töökius), mis tekitab juba omakorda hirmuseguse kurnatustunde ja seda mitte tööle minnes vaid juba tööpäevale mõeldes. Nutiajastul kirjeldavad inimesed, kuidas nad lausa kardavad e-kirjakasti või telefoni vaadata - sest seal võib sattuda kokku mingi järjekordse nõudmise või jamaga. Ja muidugi mõjutab ka see, kui igapäevaselt pead tajuma, et sinu väärtused ja tööl vaikimisi või valjult propageeritavad hoiakud üldse kokku ei lange. Kui sellises keskkonnas hambad risti proovida vastu pidada, siis võib see viia enesepõlguseni, aga kindlasti selleni, et enesekaitseks lülitatakse tööl innukus ja emotsioonid välja, motivatsioon ja töö tähendus muutuvad teemadeks, millele mõelda ei suuda.

• Järgmiseks võiks kas läbipõlenud partner ise või tema kaasa proovida olukorra ikkagi jutuks võtta. Tõepoolest, seda tehes peab üks pool olema väga taktitundeline  - hoogsad ideed, et hakkame rohkem koos sportimas ja teatris käima võivad kurnatud inimest hirmutada. Teine aga peab hoolimata oma tublidusest ja püüdlikkusest püüdma vältida veenmist, nagu oldaks praegu lihtsalt õige veidi loppis, sügiseselt uimane või kevadväsimuse küüsis, jäetagu lihtsalt rahule. Tegelikult vajab läbipõlenud inimene jõu kogumiseks siirast mõistmist ja tuge vägagi, palved rahule jätta viivad aga suhtes üha suurema eemaldumiseni.
• Kuidas planeerida sellist ühist aega, mis ei ole kurnav? Jah, see võib olla midagi passiivset, näiteks lihtsalt koos teejoomine, väike hommikune kallistus või muheda sõnumi saatmine korra päevas. Suhtest rääkimine, sügavamad vestlused võivad olla liiga väsitavad ja nendega ei peaks peale käima. Olulisim on saavutada tunne, et üksteise jaoks ollakse olemas, üksteise olemasolu märgatakse. 

Vahel tuleb läbipõlenud inimeste partneritel pähe õigupoolest ju tore mõte, et prooviks minna paariteraapiasse. Paariteraapia eelduseks on aga see, et mõlemad on suutelised võrdselt emotsionaalselt suhtesse panustama, üksteist võrdselt toetama ja jaksavad ka suhet analüüsida – see võib läbipõlenud inimese jaoks olla aga tõeliselt hirmutav. Seega võib olla parem mõte, et pika paariteraapia asemel võetakse sihiks mõni paarinõustamine ja läbipõlenud inimene otsib esmalt iseendale tuge.  

• Kaasaga võiks saada arutada seda, kas on võimalik midagi tööga seoses muuta, kuskil piire seada – vahel see ei sõltu aga üldse inimesest endast, eriti kui töökeskkonnas on komme just pühendunud inimestele „küll sa oled tubli, sina saad alati hakkama“ fraaside saatel koormat üha juurde panna. Koos võiks olla võimalik ka rääkida, et kas abi saaks olla haiguslehe võtmisest – see aga aitab vaid siis, kui on  loota, et pühendunud töötaja ei pea ka siis kolleegide jaoks kogu aeg olemas olema, telefonile vastama, listi tulevaid kirju lugema. Ausalt peaks saama koos arutada ka seda, millised on võimalused pausi võtta, ametit vahetada.
• Läbipõlenud tubli inimese kõige suuremaks väljakutseks kipub olema see, et kuidas saada lahti häbi ja süütundest, hirmust paista nõrk – läbipõlemist kogevad mingid ajahetkel paljud, sageli on põhjused süsteemsed ja inimene ise pole kohe kuidagi süüdi või paha. Oluline on aga midagi ette võtta, mitte lihtsalt oodata, et järsku läheb ise paremaks. Pole vaja jääda ootama, et järsku tööl asjad muutuvad – võibolla muutuvadki, aga kui selleks hetkeks on paarisuhe purunemas, on sellest vähe rõõmu.
• Paras mõtlemisülesanne on see, et millised võiks olla läbipõlenud inimese võimalused leida päris pisikesi positiivsete emotsioonide võimalusi iseendale. Taas, lausa jõuga peab meeles pidama, et see ei pruugi olla mingi varasemalt vahva hobiga taasalustamine, kodused renoveerimistööd (mis võibolla samuti varem oleks pakkunud tegemisrõõmu ja inspiratsiooni). Läbipõlenud inimesed, kes otsustavad päriselt aja maha võtta ja pöörduvad ka nt Töötukassa kaudu psühholoogilisele nõustamisele, avastavad oma ehmatuseks, et on enda vaba aja sissejuurdunud harjumuse tõttu pea sama tihedalt ära sisustanud kui varasemalt tööaja – või et seda neilt lähedased ja sõbrad justkui ootavad. Tegelikult peab teadlikult aga mõtlema just sellele, kuidas elurõõmu väikeste-väikeste sammude haaval üles leida, kindlasti üksteiselt ja vajadusel ka vaimse tervise spetsialistidelt tuge otsides.