See 2014. aastal ERR portaalis avaldatud mõtisklus   on üks nende lugude seast. 

On suurepärane, kui koolis on tugispetsialistid võtta ja kui koolis ei kiputa teistest natuke erinevamat last "pahaks" sildistama ka siis, kui õpetajatel temaga kerge polegi. Aga ometi vajaksid pered, kodud, vanemad - vahel ka vanavanemad - palju rohkem abivõimalusi. Tihti lihtsalt ärakuulamist, tuge ja julgustamist, kuidas mingeid väikseid asju teistmoodi teha.
Asi pole 99% juhtudel selles, et vanemad on millegagi kasvatuses totaalselt valesti hakkama saanud. Tihti on perel vaja innustamist, et kuidas juba hästi olevaid asju rohkem teha (ja esmalt õppida märkama, mida juba tehakse hästi) või kuidas vanemad leiaksid endale ressurssi ja paarisuhtelegi aega, et jaksata laste jaoks paremini olemas olla.
Igal tasandil  - ajakirjaveergudest presidendikõneni - võib veenda vanemaid, et neil pole tarvis ideaalne olla, sest ideaalseid inimesi polegi olemas, ja et meil kõigil on vanematena oma tugevad ja nõrgad küljed ning viimaseid saab natuke teisemaks timmida. Aga kui abivõimalusi tavalistel peredel (kel pole rahaliselt just liiga hea seis, aga mitte ka liiga halb) ikkagi napib, on asi kehvasti. Ei peaks olema nii, et vaid lapse tõeliselt suure mure või häire korral saab abi ka pere, vaja oleks seda oluliselt varem.
Miks ei võiks olla nii, nagu hambaraviga? Et viisakas ja lausa tasuta oleks käia korra aastas hambaid üle vaatamas või väljaõppinud inimesega peresuhete asju arutamas, sest siis suured hambaaugud või psüühikamured jäävad kas üldse ära või saab neile jälile päris varakult.