Ilmselt oleme kõik ka endaga valede mõtete-soovide-tunnete pärast pahandanud. Kes üritab mitte mõelda tööasjadele, kes kiusatust tekitavale magusakandikule, kes üritab iga hinna eest vältida mõtteid mõne inimesega seksimisest....See, kuidas nii väga üritatakse mingitest asjadest mõtlemist vältida, kui väsitav mittemõtlemine alati on ja kuidas see üldse õnnestuda ei taha, on arusaadavalt ka psühholoogi kabinetis sage teema.
Kõiksugustest allasurutud mõtetest ja tunnetest rääkis teadagi juba Sigmund Freud, aga kui meil ikka tahab tagasi tulla usk, et soovimatuid mõtteid saab kuidagi alla suruda või tahtejõuga ära peita, siis võiks proovida endaga teha lihtsa moodsama aja psühholoogiateaduse maailmast pärit katse.
Jälgi viie minuti jooksul oma mõtteid, aga ära sel ajal mõtle jääkarule. Kui mõte peaks aga siiski pähe tulema, siis koputa vastu lauda või helista kellukest.
Kuidas tundub?
Kas õnnestus koputamata hakkama saada? Usun, et mitte...
Just sellise eksperimendi tegi 1987 USA psühholoogiateadlane Daniel Wegner. Uuringus osalenutel tuli karumõte pähe rohkem kui korra minutis. Kui järgnevalt Wegner aga palus just jääkarule mõelda, siis võrreldes alguses mitte mingeid juhtnööre saanud katses osalejatega oli karumõtteid rohkem peas just neil katseisikutel, kes alguses pidid karumõtteid eemale peletama. Seega oli mõtete allasurumine mingil moel muutnud need hoopis kättesaadavamaks.
Wegner nimetas seda nähtust „iroonilisteks protsessideks“. Nimelt kui me anname enda ajule käsu mõnda mõtet vältida, siis suur osa ajutegevust on ju täiesti loogiliselt suunatud sellele, et pähe kippuv mõttepojuke üles leida – kuidas teda teisiti eemale ajada saabki?
See on natuke nagu suveõhtul enne und tuppa saabuvate sääskedega. Kui tahame neist lahti saada, siis on meie kogu tähelepanu suunatud sellele, et ööpimeduses vähegi pinisemise moodi heli või pisike lendav objekt avastada, et sellele siis saatuslik obadus anda. Mõnele sääsele saab suure vehkimisega pihta ka ja vehkimise ägedus ning sääskede salakaval lisandumine tuppa omavahel seotud pole, aga mõtetega on paraku teisiti.
Ega nende tüütute ja ebameeldivate mõtetega väga palju muud teha saa, kui tuleb õppida, kuidas neid rahulikult uurida ja aktsepteerida. Seda vaimse tervise spetsialistide vastuvõttudel ka tehakse: turvalises olukorras saab neid mõtteid sõnastada ja vaadelda, mõelda nende päritolu üle ja panna tähele ka seda, mis tunded või tehatahtmised meil kehas ühe-või teistsuguse mõttega kaasas käivad.
Mõned mõtted tuleb selgeks mõelda kuni probleemilahenduseni. Teine mõttepusa võib seisneda dilemmades – kas vaja teha otsus võrdselt heade või võrdselt halbade valikute vahel – ja siis on abiks otsustamist hõlbustava lisainfo kogumises. Mõne mõtte osas peamegi piirduma sellega, et lasemegi tal lihtsalt olla ja kujutleme ta näiteks hoopis õhupalliks. Lendab meil peas natuke ringi aga võimu meie üle enam ei oma.
Vastused puuduvad