Tublide ja edukate inimeste reaalne või tajutud vajadus oma depressiooni (aga teisigi vaimse tervise muresid) varjata on tegelikult väga suur probleem – sest ka neil tublidel ja edukatel on pealtnäha igatepidi säravalt kulgeva elu juures teistega sama suur tõenäosus psüühikahäireid kogeda. Kui aga ise kas ei oska aru saadagi, et midagi on viltu või on arusaamine olemas, aga seda tuleb aina varjata, siis lähevad asjad paraku vaid hullemaks. Ja kõige vahel võivad pähe tikkuda ka tõelised elutüdimuse ja suitsiidmõtted....

 Inimesel endal keeruline aru saada, et temaga on asjad kuidagi viltu, kui kogu aeg – juba mitu aastat – on nii olnudki. Kui kerge ja mõnusa enesetunde meenutamine vaat et üldse välja ei tule – kui sellist pole nagu väga kogenudki täiskasvanuna, sest kogu aeg on olnud raske - siis ongi tõeliselt keeruline mõelda, et normaalne enesetunne võiks olla teistsugune.

Teiseks on paljude psüühikahäirete puhul kriitiliseks küsimuseks see, et kas igapäevaeluga saadakse hakkama. Seega, kui inimene justkui saab hakkama ja on omas valdkonnas isegi muljetavaldavalt edukas - mis siis, et tuju on krooniliselt madalseisus - siis justkui on psüühikaga kõik hästi? Ja kui keegi küsibki, et kuidas sul päriselt läheb, siis teeb see tubli ja edukas kiire ajugümnastika: tööl – kiidetakse ja karjäär edeneb, lapsed – terved ja hinded head, elukaaslane – terve ja enamvähem sõbralik, maja-lemmikloom-auto-puhkusereisid – kõik korras. Seega tuleb vastuseks, et jaa, kõik on hästi.

Kolmandaks võib inimene olla hakanud mõtlemagi endast kui ühest tõsise iseloomuga tegelasest. Tuletab meelde, et ega pole see mõistlike inimeste elu läbi ajaloo kunagi olnud mingi lustipidu, ikka on tulnud läbi halli kivi tööd murda. Et elus peabki raske olema, kui tahad kuskile jõuda ja midagi ära teha.

Ümbritsevatel inimestel on arusaadavalt veel keerulisem aru saada, et nende elus muidu hästi toime tulev tuttav või lähedanegi inimene on tegelikult depressiooniga tõsiselt kimpus.

Üheks põhjuseks on seesama levinud stereotüüpidest tulenev mõtteviis, et küllap tegemist ongi tõsise ja asjaliku inimesega, kel käed-jalad-pea tööd täis. Sellepärast ta ongi nii tujutu ja väsinud, sest see suur edu põhjustabki stressi, maailma päästmine ja parandamine ongi suur koorem ja raske kanda...Kui edukas tegelane on küll sisimas õnnetu aga teiste jaoks kannab rõõmus-reibast maski, siis ongi teistel loogiline mõelda, et ju on kõik korras ja see, et kaaslasel mõnuainetega vahel asjad nagu liiale lähevad või uni kehvavõitu, jääb märkamata.

Inimene, kes tunneb end välisest edust hoolimata sandisti ja on isegi sellest teadlik, kannab reibast maski edasi päris tihti ka põhjusel, et ei taheta olla koormaks. Mõte, kuidas ümbritsevad saavad häiritud sellest, kuidas tugev ja ilus vaimse tervise fassaad mureneb, võib tunduda lausa õudne. Lähedased/alluvad/kolleegid/äripartnerid ju loodavad minule, nemad peavad saama mulle kurta ja minuga arvestada – seega ei tohi ma olla ega paista nõrk.

Päris tihti kantakse tugeva ja särava inimese maski ka teadmises, et enda haavatavust avaldada pole päriselt ka turvaline. Depressiooni ja laiskuse seostamist koos „võtku ennast lihtsalt kokku“ soovitustega on endiselt päris palju. Kas mind edutatakse, kui ma ütlen, et mul on depressioon ja vajan rahulikumat töötempot või natuke puhkust? Võibolla on elukaaslane andnud korduvalt märku, et talle meeldivad just rõõmsad ja vahvad, mitte longus ja kurvad tegelased? On ka ameteid, kus töökultuur ei soosi enda nõrkuse avaldamist. Klassikaliseks näiteks on nii õpetajad, arstid kui politseinikud-sõjaväelased, kes kõik peavad mõjuma teistele turvaliselt ja toetavalt, kindlust sisendavalt.

Juhtub sedagi, et elus hästi edasi liikuv inimene kardab endasse vaadata ja kroonilise kehva meeleolu korral abi otsida, sest tal on irratsionaalne hirm – mis siis, kui arst või psühholoog ütleb, et nüüd pead töölt ära tulema ja unustama kõik saavutatu? Et see kõik on olnud vale?

Milline siis on eduka ja hästi hakkama saavad inimese depressioon?

Hästi elus hakkamasaavate inimeste puhul räägitakse nn hästi funktsioneerivast depressioonist (high-functioning depression) ja seda samastatakse sageli diagnoosiga, mis Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni (RHK) järgi kannab düstüümia nime. Seda iseloomustab krooniline meeleolu alanemine pikema aja jooksul (paar aastat, vahel rohkemgi). Suudetakse küll igapäevaelu kohustusi täita ja vahel lausa väga hästi, aga ollakse väsinud või rusutud, enesetunne on seletamatult nadi.  Kõik nõuab pingutust ja miski ei paku nagu väga rõõmutunnet. Kaaslastele võivad nad paista pahurad ja sellised, kes kurdavad-kritiseerivad palju. Söömise ja unega on asjad kehvapoolsed. Süüakse kas liiast või see sageli lihtsalt ununeb. Sümptomid on kergemad, kui depressioonil – suudetakse ju igapäevakohustusi täita, teinekord vägagi edukalt - aga selle eest on nad pikaajalised. Ja muidugi pole düstüümia puhul kuidagi välistatud see, et sinna lisandub ka palju tõsisem depressioon või muid psüühikahäireid.

Hästi fuktsioneerivanaeratav/kõndiva depressioon võib aga tähendada ka nö päris-depressiooni – kuni selle kõige raskema sümptomini, elutüdimuse-ja enesetapumõteteni välja – see kõik on lihtsalt ülihästi varjatud.

Kuidas siis märgata enda juures depressiooni, kui see on nii peidus ja mõte endast, kui depressiivsest tegelasest nagu üldse pähe ei mahu?

Võiks katsetada sellise mõttega: kui mul on kuidagi kehv olla ja see pole ise üle läinud, siis lihtsalt otsin abi? See on probleem, mida saab lahendada. 

 Diagnoos olgu nii-või naasugune, tähtis on, et saaks parem. Vahel on selleks vaja võibolla tõesti ravimeid võtta, vahel aga piisab mõnede mõtlemis-ja käitumisharjumuste ümberkujundamisest.

Et kehvast enesetundest paremini sotti saada, on kasulik meeles pidada, et kõigil inimestel on depressioon (aga üldse kõik psüühikaprobleemid) erineva mustriga. Seega võikski vaadata alltoodud depressiooni tunnuseid ja mõelda:

kas ma olen viimasel ajal või lausa pikemat aega mõnda mõnda neist kogenud? Nii, et see on mind juba häirima hakanud?

•  Püsivalt madal meeleolu – isegi kui inimene näib hästi hakkamasaavat, paistab rahulik või lausa reibas, kogeb ta seesmiselt kurbust, lootusetuse-või tühjusetunnet. Rõõmuhetki on vähe ja vahel võib olla ka tunne: kõik teised  oskavad rõõmustada, aga mis minul viga on. Väikesed tagasilöögid suvalises eluvaldkonnas võivad mõjuda emotsionaalselt raskelt. Kehvale üldmeeleolule võib lisanduda ka kerge ärrituvus, vihastamine ja rahutus.
• Argieluga – töö, kool, kodused toimetused, sissejuurdunud harjumused ja vajalikud seltskondlikud kohustused – saadakse hakkama, aga midagi neist ei naudita ja huvi millegi vastu ekstra, omal soovil ei tunta.
• Krooniline väsimus ja vähenenud energia, uimasus. Tunne, et lihtsalt ei jaksa või et peab end kõigeks sundima.
• Otsuste tegemine ja keskendumine on raske. Unustatakse sageli. Kodused või sõbrad võivad saada kuulda, et kuna tööl tuleb nii palju keerulisi asju teha ja kaalukaid otsuseid vastu võtta, siis kodus tahaks ju ometi pääseda ka kõige väiksematest argiotsustest.
• Eneseusaldus ja enesehinnang on kehvad – ka siis, kui inimene on enda valdkonnas tõeline ekspert või kõigi parameetrite järgi üliedukas. Nii naistel kui meestel võib kummitada nö petisetunne: ma ei ole edu ega head enda elus väärt; ma ei tohi välja näidata, et endas kahtlen, sest siis saavad teised ka sellest aru, et ma olen väga vales kohas.
• Kehv meeleolu paneb emotsionaalselt eemalduma sõpradest ja lähedastest ning valdavaks saab üksildustunne – isegi siis, kui väljapoole paistab, et tegemist on rõõmsalt suhtleva superseltskondliku tegelasega.  Vahel võib üksildus väljenduda ka tundes, et ollakse nagu teistest eraldi omaette mullis: keegi mind ei mõista, ma ei saa kellegagi olla selline nagu ma päriselt olen, kellegagi ei saa oma mõtteid päris siiralt jagada.
• Süü-ja väärtusetusetunne – ma ei ole piisav, ma ei ole teinud piisavalt, ma peaksin suutma ja oskama palju enamat, ma peaksin usaldust paremini välja teenima, ma vean teisi alt. Kõik teised tunduvad edukamad ja rohkem saavutanud.
• Tulevikuvaade on pessimistlik. Enda perel või organisatsioonil võib objektiivsete tunnuste järgi ju hästi minna, aga rõõmu see ei paku. Enda tulevikule mõeldes helgeid toone ei paista, head tunnet ei teki.
• Füüsilise tervisega seotud erinevad probleemid – küll unega, seksi-või söögiisuga. Kõiksugused valude moodi aistingud, mida uurides otsest põhjust nagu ei leita, olgu siis tegu pea-lihase-või kõhuvaluga.
• Alkoholi ja muude ainete liiane tarvitamine – ikka selleks, et natukegi kehva enesetunnet leevendada või stressi maandada.